võib-olla psühholoogia, mis õilmitseb nüüd nagu kunagi teoloogia, püüdes sama vapralt anesteseerida meie hinge visasid ja seletamatuid vaevu, ja mis Baudelaire'ile, sellele anesteseerimata hinge analüütikule ammu enne psühhoanalüüsi, võlgneb nii palju tarku traktaate ja väitekirju (kirjutatud tema kohta, üle ja põhjal); võib-olla see psühholoogia õiendab kord oma võla ja nimetab poeedi järgi mõne meie hinge lehkava kuristiku (kui muidugi uuemad ja täpsemad, biokeemilised ja geneetilised anesteesiad seda hingeteadust enne vanade ja kasutute asjade hulka ei arva) - seni aga on Ühe Ikarose kaevete autoril õigus enamgi, kui ta arvata oskas: isegi tema maine haud, jäänuste matmispaik, kannab võõrast nime