ma viin sind vaimus küll tuhat aastat mineviku sisse
30.8.11
23.8.11
surnutel, vaestel surnutel on suuri valusid varuks, ja kui väljas Oktoober ajab vanu puuoksi laasides oma kurvameelelist tuult üle marmorist sammaste, siis nemad seal kindlasti arvavad elavad tänamatuteks, kui need magavad, nii kui nad on, oma soojade tekkide all, sellal kui hauas, mustadest nägemuspiltidest piinatult, voodikaaslase seltsita, ilma hea mõnusa jututa need vanad külmand luukered, keda järanud vagel, tunnevad, kuidas neil kaela tilguvad talvised lumed ja mööda saab sajand, ilma et sõbrad või perekond koristaks pärjaräbalaid, mis nende raudaial ripuvad
22.8.11
21.8.11
on tõesti raskem oma tahtmist mööda lauset vormida, öelda sellega kõike, ka seda, mis kirjas ei seisa, täita lause allteksti ja tagamõttega kui leiutada uusi väljendeid või otsida vanade unustusse vajunud raamatute kaante vahelt välja neid, mis on juba käibelt kadunud, tähenduse kaotanud ja sama hästi kui surnud
19.8.11
18.8.11
17.8.11
15.8.11
14.8.11
13.8.11
et selliseid indiaanlasi pole kunagi
olemas olnud ega ole võinudki olla, ja et see, mida nad kujutasid,
ei sarnane ei indiaanlastele ega millelegi muule siin maailmas peale teiste ooperite, selles ei saa olla mingit
kahtlust; et nõnda retsitatiivis ega kvartetikaupa ei räägita
ning teineteisest teatud kaugusel kohti sisse võttes ja kätega
vehkides tundeid ei avaldata, et sedasi fooliumist hellebardidega,
kingades, paarikaupa ei kõnnita mitte kusagil peale teatri, et
ealeski niimoodi ei vihastata, niimoodi ei minda härdaks, niimoodi
ei naerda, niimoodi ei nuteta ja et need etendused mitte kedagi
maailmas liigutada ei suuda, selles ei saa olla mingit kahtlust
12.8.11
11.8.11
8.8.11
7.8.11
4.8.11
Subscribe to:
Posts (Atom)