surnutel, vaestel surnutel on suuri valusid varuks, ja kui väljas Oktoober ajab vanu puuoksi laasides oma kurvameelelist tuult üle marmorist sammaste, siis nemad seal kindlasti arvavad elavad tänamatuteks, kui need magavad, nii kui nad on, oma soojade tekkide all, sellal kui hauas, mustadest nägemuspiltidest piinatult, voodikaaslase seltsita, ilma hea mõnusa jututa need vanad külmand luukered, keda järanud vagel, tunnevad, kuidas neil kaela tilguvad talvised lumed ja mööda saab sajand, ilma et sõbrad või perekond koristaks pärjaräbalaid, mis nende raudaial ripuvad