tõeline väljamõeldis ei muuda mitte tegelikkust ennast, vaid paratamatuse ja võimalikkuse tasakaalu tegelikkuses: luhtunud võimalikkused pääsevad tegelikkusesse (saavad omale kehastuse) mitte enese tegelikustumise kaudu, vaid oma võimalikkuse kvaliteeti säilitades, just nimelt võimalikkuste kui niisugustena