ma viin sind vaimus küll tuhat aastat mineviku sisse

nende allakummardatud peadega, suuri halle rotte meenutavate põgenevate kogude kannul kihutavad punaarmeelased oma heledaks pleekinud lahingupluusides, küttides põgenejaid nagu jäneseid

karbis neli räimepoega, suurem neist on isane

mul on kadunud kass, mul on kadunud Jumal!

poceluj menja, udača, tak, kak hočeš’, obnimi

paks kõrtsmik olla aga tõutanud, ial enam kunstnikkusi ega ahwisi öökortlisse wõtta

kuid kas siis ehtsatele kalavetele kuskil viib asfalt!