viimane kord
27.11.11
sääl oliwad jälle nende lugemata wennapojad, suured ja wäikesed rohutirtsud, umbwärwi rohelises ülikonnas heinaritsikad, kes lustakalt ja püsita sirtsusiwad, tiiwu liipasiwad, et päikese paisterikastel päewadel terwe nõmm laulujorus aga wärises; siis tigud karpidega ja karpideta, tõmmud ja wiirulised, wõlwitud ja liistakad; need wedasiwad hõbe teekesi nõmme heinasse, ehk tema wiltkübarale, kuhu ta neid häämeelega pani - siis sumisewad, laulwad, piiksuwad kärblased küll sinised, rohelised, klaasi tiiwalised, - siis metsmesilased, kes uniselt mööda helisesiwad - liblikad, iseäranis üks wäike taewasiniste tiiwadega, pahapoolel hõbehall nägusate silmadega; siis weel wäiksem tiiwadega nagu lausa hämarik - siis linnud, kes kõigil pool laulsiwad: kadakalind, punane lepalind, nõmme lõokene, nii et terwe õhk nagu kirikumuusikat täis oli; ohaka pink, jõhwilind, kiiwit ja teised ja ikka jälle teised
Subscribe to:
Posts (Atom)