viimane kord
27.11.11
sääl oliwad jälle nende lugemata wennapojad, suured ja wäikesed rohutirtsud, umbwärwi rohelises ülikonnas heinaritsikad, kes lustakalt ja püsita sirtsusiwad, tiiwu liipasiwad, et päikese paisterikastel päewadel terwe nõmm laulujorus aga wärises; siis tigud karpidega ja karpideta, tõmmud ja wiirulised, wõlwitud ja liistakad; need wedasiwad hõbe teekesi nõmme heinasse, ehk tema wiltkübarale, kuhu ta neid häämeelega pani - siis sumisewad, laulwad, piiksuwad kärblased küll sinised, rohelised, klaasi tiiwalised, - siis metsmesilased, kes uniselt mööda helisesiwad - liblikad, iseäranis üks wäike taewasiniste tiiwadega, pahapoolel hõbehall nägusate silmadega; siis weel wäiksem tiiwadega nagu lausa hämarik - siis linnud, kes kõigil pool laulsiwad: kadakalind, punane lepalind, nõmme lõokene, nii et terwe õhk nagu kirikumuusikat täis oli; ohaka pink, jõhwilind, kiiwit ja teised ja ikka jälle teised
24.11.11
23.11.11
22.11.11
21.11.11
20.11.11
16.11.11
15.11.11
11.11.11
see meil ükskõik ju oli just üks näide tuhandest selle kummalise keele kohta, mis on nii erinev sellest, mida me tavaliselt räägime ja kus tundmus moonutab seda, mida me öelda tahtsime, lastes selle asemel pinnale tõusta hoopis teistsugusel lausel, mis kerkib tollest tundmatust järvest, kus elutsevad laused, millel meie mõtetega mingit pistmist pole ja mis just seeläbi meie mõtteid paljastavad
10.11.11
9.11.11
8.11.11
4.11.11
2.11.11
1.11.11
ja oma mühaklikkuses, mis välja lõi, niipea kui ta enam õnnetu ei olnud, ja paugupealt tema kõlblustaset alandas, hüüatas ta iseendas: "kui vaid mõelda, et naine, kelle pärast rikkusin aastate kaupa oma elu, kelle pärast tahtsin surra ja kes oli mu ainus suur armastus, ei meeldinud mulle, ei olnud üldse minu maitse!"
Subscribe to:
Posts (Atom)