sääl oliwad jälle nende lugemata wennapojad, suured ja wäikesed rohutirtsud, umbwärwi rohelises ülikonnas heinaritsikad, kes lustakalt ja püsita sirtsusiwad, tiiwu liipasiwad, et päikese paisterikastel päewadel terwe nõmm laulujorus aga wärises; siis tigud karpidega ja karpideta, tõmmud ja wiirulised, wõlwitud ja liistakad; need wedasiwad hõbe teekesi nõmme heinasse, ehk tema wiltkübarale, kuhu ta neid häämeelega pani - siis sumisewad, laulwad, piiksuwad kärblased küll sinised, rohelised, klaasi tiiwalised, - siis metsmesilased, kes uniselt mööda helisesiwad - liblikad, iseäranis üks wäike taewasiniste tiiwadega, pahapoolel hõbehall nägusate silmadega; siis weel wäiksem tiiwadega nagu lausa hämarik - siis linnud, kes kõigil pool laulsiwad: kadakalind, punane lepalind, nõmme lõokene, nii et terwe õhk nagu kirikumuusikat täis oli; ohaka pink, jõhwilind, kiiwit ja teised ja ikka jälle teised